Helsingi JK
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Oktoober 2023) |
| Täisnimi | Helsingin Jalkapalloklubi | ||
|---|---|---|---|
| Hüüdnimi | Klubi | ||
| Asutatud | 19. juunil 1907 | ||
| Väljak | Sonera staadion | ||
| Mahutavus | 10 770 | ||
| President | Olli-Pekka Lyytikäinen | ||
| Peatreener | Toni Korkeakunnas | ||
| Liiga | Veikkausliiga | ||
| 2024 | 3. koht | ||
| Internet | Klubi koduleht | ||
| |||
Helsingi JK (Helsingin Jalkapalloklubi ehk HJK) on Soome jalgpalliklubi, mis tegutseb Helsingis. Klubi mängib Soome kõrgliigas Veikkausliiga.
Koduväljak on olnud 10 770-kohalise tribüüniga Bolt Arena, kus nad on mänginud alates 2000. aastast.[1]
Üldiselt Soome suurimaks klubiks peetav HJK on 31 korda Soome meistriks tulnuna olnud kõige edukam Soome klubi. Klubi on võitnud ka neliteist korda Suomen Cupi ja viiel korral Liigacupi. Paljud Soome edukamad mängijad on enne välismaale siirdumist mänginud HJK-s.
HJK on ainus Soome klubi, mis on osalenud UEFA Meistrite Liiga alagrupiturniiril. 1998. aastal alistasid nad väljalangemismängude ringis FC Metzi ning pääsesid järgmise hooaja põhivõistlusele. HJK on osalenud kahel korral ka UEFA Euroopa Liiga alagrupiturniiril (2014/15 ja 2021/22).
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Klubi loodi 1907. aastal nimega "Helsingin Jalkapalloklubi – Helsingfors Fotbollsklubb" Fredrik Wathéni poolt. Klubi asutamist tähistav kohtumine toimus maikuus Kaisaniemi Pargi keeglisaalis. Esimene mäng peeti Ekenäsis Ekenäs IF-iga, HJK võitis kohtumise 4:2. HJK kogus populaarsust peamiselt soome keelt rääkivate üliõpilaste seas, samas kui rootsi keelt rääkivad üliõpilased eelistasid mängida peamiselt Unitase või HIFK eest. 1908. aastal pärast tulist arutelu muudeti ühekeelselt soome keeleks, ning selle tulemusena lahkusid paljud rootsi keelt rääkivad liikmed HIFK-sse või mujale.
1909 valiti klubi värvideks sinine ja valge, et toetada fennomania liikumist ja jääpallist sai klubi teine ametlik spordiala. Klubi liikus Kaisaniemi väljakult Eläintarha staadionile, aasta lõpus oli Fredrik Wathen sunnitud haiguse tõttu klubi presidendi ametist taanduma ning 1910. aastal sai Lauri Tannerist klubi kõige pikema staažiga president tänase seisuga. Samal aastal mängiti esimene rahvusvaheline mäng Stockholmi klubiga Eriksdals IF Kaisaniemiis. Esimest korda tuldi meistriks 1911. aastal. 1915. aastal liikus klubi värskelt valminud Töölön Pallokenttäle. 1916. aastal sai tennisest HJK kolmas ametlik spordiala, ning seda mängiti klubis kuni 1920. aastateni. Soome kodusõja ajal 1918 kaotas HJK kaks klubiliiget, kes mõlemad võitlesid valgete poolel.
1921. aastal tuldi esimest korda jääpallimeistriks ning järgmisel viiel aastal jõudis HJK viiel korral finaali, millest võideti veel kolm tiitlit. Keegel lisati klubi spordialade hulka 1925, kuid keeglimängijad asutasid oma klubi Helsingin Keilaajat juba järgmisel aastal. 1928. aastal sai jäähokist ametlik spordiala ja esimest korda tulid meistriks 1929. aastal. Soome jalgpalli hakati mängima liiga formaadis 1930, kuid HJK ei kvalifitseerunud esimesele hooajale. 1931 mängis HJK oma esimese hooaja liigas, kuid hooaja lõpus langesid nad välja.
Teise maailmasõja ajal kaotas HJK 22 klubiliiget kes teenisid sõjaväes, üheksa langesid Talvesõjas, kaksteist Jätkusõjas ja üks Lapi sõjas. 1943. aastal sai käsipallist klubi kuues ametlik spordiala. HJK võitis järgmisel kolmel aastal ühe hõbe- ja kaks pronksmedalit, kuid edasist edu ei olnud. Käsipall oli HJK esimene spordiala kus osalesid ka naised, naiskond mängis kokku 22 hooaega kõrgeimal tasemel, kus nende parimaks saavutuseks oli neljas koht.
1963 mängis HJK oma senise ajaloo viimase hooaja teisel liigatasandil, võites 22 mängust 20 ja lüües 127 väravat. 1964 tuli värskelt kõrgliigasse tõusnud klubi kümnendat korda meistriks ning järgmisel hooajal mängiti oma esimene Euroopa karikavõistluste mäng Manchester Unitedi vastu Helsingi Olümpiastaadionil. Helsinglaste klubi kaotas kokkuvõttes 2:9 ning langes võistlustelt välja.
1966. aastal võitis klubi oma esimese karika, alistades finaalis 7000 pealtvaataja ees KTP, tulemusega 6:1. Jääpalli osakond lõpetas tegevuse 1960. aastate lõpus. Viimane ametlik spordiala, Iluuisutamine, lisati klubi repertuaari 1966. aastal, kuid ka see lõpetas 1972. aastal tegevuse. Jäähoki osakond lõpetas tegevuse samuti 1972, ning käsipalli viimane hooaeg mängiti 1978. Sellest ajast peale on HJK olnud ainult jalgpalliklubi, pärast 69-aastast perioodi, kus nad olid mitut spordiala viljelev klubi.
1998. aastal sai HJK-st esimene, ning siiani ainuke Soome klubi, mis on mänginud UEFA Meistrite Liigas, alistades FC Metzi teises kvalifikatsiooniringis. Klubi teenis oma alagrupis soliidsed viis punkti, alistades Benfica kodus ja mängides korra Kaiserslauterniga kodus ja korra võõrsil Benficaga viiki. Nad kaotasid PSV Eindhovenile kaks korda ja korra Kaiserslauternile võõrsil.
Klubi praegune kodustaadion, Sonera staadion, avati 2000. Kahekümnendat korda tuldi meistriks 2002 ning 2008. aastal võideti kümnes karikas. 2009–2014 tuldi meistriks kuuel aastal järjest.
2014. aastal sai HJK-st esimene Soome klubi, mis on mänginud UEFA Euroopa Liiga alagrupiturniiril, alistades Viini Rapidit väljalangemismängude ringis. HJK alistas kodumängudel Torino FC ja FC Københavni, ning lõpetas alagrupi kuue punktiga kolmandal kohal.[2][3][4]
Klubi tegi 2015. aasta talvel mõne täienduse, sh Córdoba ründaja Mike Havenaar, J1 League'i mängumootor Atomu Tanaka ja Birmingham City kaitsev poolkaitsja Guy Moussi. Uute mängijatega alustas HJK oma hooaega suurelt, võites Liigacupi, mida nad polnud alates 1998 võitnud. HJK mängis ka oma esimese kohaliku derbi mängu HIFK Fotbolliga alates 1972. aasta aprillist, mäng jäi 1:1 viiki. Siiski, nad ei suutnud oma viimase kuue hooaja edu jätkata, lõpetades 2015. aasta hooaja kolmandal kohal.
Hooajal 2022/23 osales HJK teist korda Euroopa Liiga alagrupiturniiril. Oma alagrupis viigistati vaid kodus Bulgaaria klubi Razgradi Ludogoretsiga ning jäädi viimaseks. Lisaks Bulgaaria klubile oli samas alagrupis Itaalia klubi AS Roma ja Hispaania klubi Real Betis.
Hooajal 2023/24 osales HJK UEFA Euroopa Konverentsiliiga alagrupiturniiril. Oma alagrupis jäädi viimaseks, kui viigistati nii kodu- kui ka võõrsilmäng Šotimaa klubi Aberdeeniga ning kaotati kõik mängud Saksamaa klubi Eintracht Frankfurti ja Kreeka klubi PAOK vastu.
Mängijad
[muuda | muuda lähteteksti]Praegune koosseis
[muuda | muuda lähteteksti]Seisuga 4. juuli 2024[5]
Märkus: Lipud näitavad rahvuskoondist vastavalt FIFA reeglitele. Mängijatel võib olla aga mitu kodakondsust.
|
|
Endiseid mängijaid
[muuda | muuda lähteteksti]
|
|
|
Saavutused
[muuda | muuda lähteteksti]Jalgpall
[muuda | muuda lähteteksti]- Soome meistrivõistlused (alates 1990 Veikkausliiga)
- Meister (33): 1911, 1912, 1917, 1918, 1919, 1923, 1925, 1936, 1938, 1964, 1973, 1978, 1981, 1985, 1987, 1988, 1990, 1992, 1997, 2002, 2003, 2009, 2010, 2011, 2012, 2013, 2014, 2017, 2018, 2020, 2021, 2022, 2023
- 2. koht (14): 1921, 1933, 1937, 1939, 1956, 1965, 1966, 1982, 1983, 1999, 2001, 2005, 2006, 2016
- 3. koht (12): 1954, 1968, 1969, 1974, 1976, 1979, 1980, 1986, 1993, 1994, 1995, 2015
- Suomen Cup
- Võitja (14): 1966, 1981, 1984, 1993, 1996, 1998, 2000, 2003, 2006, 2008, 2011, 2014, 2016–17, 2020
- 2. koht (7): 1975, 1985, 1990, 1994, 2010, 2016, 2021
- Liigacup
- Võitja (5): 1994, 1996, 1997, 1998, 2015
- 2. koht (3): 1995, 2009, 2012
Eesti ja eestlased
[muuda | muuda lähteteksti]Mängud Eesti klubide vastu
[muuda | muuda lähteteksti]| Hooaeg | Võistlus | Voor | Vastane | Kodus | Võõrsil | Kokku |
|---|---|---|---|---|---|---|
| 1993/94 | UEFA Meistrite Liiga | Eelring |  Tallinna FC Norma
|
1:1 | 1:0 | 2:1 |
| 2013/14 | UEFA Meistrite Liiga | Teine kvalifikatsiooniring | Nõmme JK Kalju
|
1:2 | 0:0 | 1:2 |
Eesti mängijad
[muuda | muuda lähteteksti]- Kevor Palumets (2024–)
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. detsember 2017. Vaadatud 31. detsembril 2016.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ Aalto, Seppo ym: Tähtien tarina: Helsingin jalkapalloklubi 100 vuotta. Helsingin Jalkapalloklubi, 2007. ISBN 978-952-92-2062-5.
- ↑ Tuhkunen, Yrjö: Helsingin Jalkapalloklubi 1907–1957. Helsinki: Laatupaino Oy, 1957.
- ↑ http://www.hjk.fi/
- ↑ "Squad & Staff". Vaadatud 2. jaanuaril 2024.